Kuidas leida naisega ühine keel 42. rasedusnädalal ja sünnitamisel?

Meie pere kolmekesi käidav teekond sai alguse sel esmaspäeval (5. augustil kell 13.29) ning et ühiselt läbielatavaid rõõme ja muresid kunagi hiljem tore meenutada oleks, tundus juba mõni aeg tagasi hea idee talletada meie ühised hetked ka blogisse.

Nüüd, kui esimesed tutvumised beebiga tehtud ja uue elurütmiga vaikselt harjutud, proovingi kirjutamiskindad kätte panna ja vaadata tagasi, milline nägi ühe 25-aastase isa jaoks välja teekond kahe triibuga rasedustestist kuni sünnitusmaja ja esimeste beebivääksudeni välja.

Kui filmides oleme ehk näinud, et lapsevanemaks saamisest antakse teada taevasse kirjutatud tähtede, akna alla laulma tulnud bändi või mõnel muul mannavahulisel viisil, siis usun reaalses elus käivad asjad pisut teisel viisil. Nii ka meie peres, kus ühel külmal novembrikuu õhtul koju tulles, ootas mind uksel vastas kallis elukaaslane, kes palus mul WC-sse ühte asja vaatama tulla.

Kui tavaliselt tähendab selline kutse katkist lambipirni või muud säärast, siis seekord ootas mind pesumasinal ees väike valge sinise otsaga pulk, mille keskel paistis üks tume ja teine (väga) hele punane triip. Nagu elukogenumad lugejad juba teavad, tähendavad kaks triipu säärasel pulgal, et lood on nüüd sedapsi ja peagi liitub perega uus ilmakodanik, kes on valmis usaldama oma elu teie kahe kätesse.

Sa ei saa ju natukene rase olla?!

Kuigi teine hele triip esialgu veel täit kindlust uue elu algusest ei andnud, võis siiski eeldada, et vaikselt võime juba hällilaule õppima hakata. “Ju see teine hele triip ikka rasedust tähendab – sa ei saa ju natukene rase olla?! Sest kui meile on teine triip väga positiivne uudis, siis kujuta ette mõnda 17-aastast, kes peaks heleda triibu tõttu olema mitu nädalat stressis, sest ei tea kas ta on rase või mitte?” Umbes sellised nägid välja meie esimesed dialoogid ja reaktsioonid seda pulka käes hoides. Sellele järgnesid muidugi rõõmsad kallid-musid. Kindluse mõttes jätkus veel ligi nädal aega rutiin, kus iga õhtu sai ostetud uusi teste, mille teised triibud päev-päevalt ka aina tumedamaks läksid.

Seda, kuidas rasedus täpsemalt edasi kulgeb, olete ilmselt lugenud ja näinud juba sadu kordi igalt poolt mujalt ja nende kirjeldustega ma teid õnneks või kahjuks enam rõõmustama ei hakka.

Kui esialgu oli meie väikese tütrekese sünnitähtajaks öeldud 24. juuli ja selle põhjal sai planeeritud (ja pisut piiratud) ka oma liikumisi, siis tegelikult lasi väike Beebi S end oodata pisut kauem. Kui muidu räägitakse, kuidas meestel tasub raseduse ajal arvestada naise hormoonidega ja seda eriti veel juhul, kui sünnitustähtaeg on lähenemas, või jumal hoidku – ületatud – siis mina sain kõigi nende 41 rasedusnädala ja 4 päeva jooksul taaskord kinnitust, kuivõrd imeline naine on mul õnnestunud enda kõrvale leida.

Järg-järgult kerkiv kõhuke, esimeste kuude hommikune iiveldus ja tavapärasest natukene nuturohkem romantiliste komöödiate vaatamine olid möödunud 9 kuu jooksul vaat et pea ainsad märgid, mille järgi võis aimata, et minu kalli naise sees üks teine elu võib areneda. Eriti hästi ilmestab seda 4. august, ehk möödunud pühapäev, kui kogu pull vaikselt pihta hakkas. Hommikusöögilauas kurtis pea 24 tunni pärast emaks saav wonderwoman, et kõhus on pisut valus ja naljatasime veel koos, et kui need nüüd on tuhud, siis on küll eriti hästi. Saanud naiselt kinnitust, et enesetunne hea ja sünnitamiseks veel ei lähe, hakkasin vannitoas vahetama peegli kohal olevat lampi. Temakene otsustas samal ajal küürima hakata vanni, ise veel korduvalt öeldes, et pole tal viga midagi.

Sünnitamine kui (väga aeglane) rallisõit

Murphy seadusena läksid valud hullemaks aga muidugi siis, kui seinast kõik elektrijuhtmed just välja kistud olid. Tuleohtlik olukord vannitoas likvideeritud, läksime kiiruga lahendama teist tuleohtlikku olukorda elukaaslase kõhus. Seega pidi rasedusest kuluma lõpuks 41 nädalat +4 päeva, kui ma tõesti pühapäeva pärastlõunal oma vaprat elukaaslast esimest korda tõsisemates valudes nägin. Tundes oma naist, proovisin teda siis liigselt nunnutamata lohutada, üritades samal ajal siiski leida ka viise, kuidas natukenegi sünnitaja olemist lihtsamaks teha.

Jällegi, kui muidu kangastub paljudele sünnitustoast silme ette ehk pilt, kus naine neab meest enda sellisesse olukorda panemise eest maapõhja ning käsib tal karjudes ruumist lahkuda, siis meie elu viimased tunnid enne tütre sündi olid oluliselt harmoonilisemad. Muidugi hakkasid peatsel sünnitajal lõpuks ka need “päris” tuhud, tal oli väga raske ja valus ning seda oli keeruline pealt vaadata. Aga selle kõige juures proovisime hoida Tänak-Järveoja sarnast koostööd, kus üks istub juhiistmel ja kannab pearolli, kuid võimalikult kiirelt ja valutult finišisse jõudmiseks siiski tandemina töötatakse.

Kaardi asemel hoidsin mina käte vahel kaaslase sõrmi ning lasin tal oma valu tugevalt pigistades minu peal välja elada. “100 meetri pärast parempööre,” asemel kõlasid minu suust sõnad “Tubli-tubli” ja “natukene veel,” saatjaks ka toetavad seljamassaažid. “Finišisse” jõudsime lõpuks ajaga 15 tundi ja 40 minutit ning kuigi see on ehk pisut rohkem kui keskmisel esmasünnitajal, siis kohale jõudes teadsime, et siinkohal ei olnud lõpuks oluline aeg, vaid auhind, mis meil esmaspäeva lõunapoolikul kell 13.29 armsa tütre näol ka käes oli.

Meie auhind Beebi S.
Meie auhind Beebi S.

0 comments on “Kuidas leida naisega ühine keel 42. rasedusnädalal ja sünnitamisel?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: