Koroonapäevikud: miks meil enam hobisid pole?

Praegusel karantiini ajastul on aega ka pisut pikemad heietused lõpuni mõelda. Nagu eelmises postituses põgusalt ka mainisin, siis kõige hirmsa ja ebamugava kõrval on tegelikult huvitav näha, kuidas kogu käimasolev kriis meie ühiskonda ja selle väärtushinnanguid muudab.

Nimelt on kodus vedelemisega nüüd ju aega juurde tekkinud ja enam ei ole kogu aeg ühte või teise kohta kiire. Ma ütlen ausalt, mulle praegune perega kodus chillimine täitsa sobib ja vähemalt senise nädalaga ei ole tekkinud ka tunnet, et tahaks naisest ja lapsest natuke puhkust. Eeldame ja loodame, et nende tunded on natukenegi vastastikused. Sest oled ju ikka siit-sealt kuulnud lugusid, kui mõnes peres on mees natukeseks ajaks Soomest koju tulnud ja mõne päeva möödudes ootavad kõik, et võiks juba “tavapärane” rütm taastuda ja mees taas Eckerö Line’i peale hüpata.

Lugedes ka teiste perede karantiinilugusid, tuleb siiski tõdeda, et meil on siin kolmekesi kodus ka veel suht beginnners level. Kui kodus on kantseldada vaid üks laps ja seegi väike 7-kuune plika, kes alles esimesi roomamisi teeb, siis võibki kodune elu paras roosamanna tunduda. Kujutan vaid ette, kuid jõnglasi oleks peres juba 2-3, kõigil jalad all ja keeled suus. Küll siis näeks siin 24/7 vett ja vilet, mille kõige juures peaksid veel kokaks, koristajaks, psühholoogiks ning matemaatika õpetajaks kehastuma. Nii et jõudu kõigile lapsevanematele, kes säärases reaalsuses hetkel elavad! Jääb vaid üle oodata ja karta, kui meie ka kunagi sellele edasijõudunute “tasemele” jõuame😄.

Beebi naudib, et emme ja issi päevad läbi kodus on.

Aga kuhu ma kogu selle eelneva aja mahavõtmise jutuga jõuda tahtsin on see, et tegelikult on tore näha, kuidas inimesed vaikselt uue elukorraldusega harjuvad ja antud situatsioonist ka positiivset otsida püüavad. Virtuaalsed live-kontserdid, Skype-veinitamised ja kõik muu säärane on ju mõneks ajaks täitsa omapärane ning tore vaheldus. Loodame ainult, et kui normaalne elu taastub, ei ole inimesed liiga mugavaks muutunud ning edaspidi kõiki pulmasid ja juubeleid ainult virtuaal-läbudena maha ei peeta:).

“Tänu” koroonakriisile leidsin ka enda näitel üle mitme kuu aega, et segamatult 30-40 lehekülge raamatut lugeda (suur saavutus, ma tean😄). Samuti olen käimasoleval nädalal vihtunud rohkem trenni kui koroonale eelnenud kahe kuu jooksul kokku. Ja selle kõige peale tabasin end mõttelt, et kuigi trenn ja lugemine on meie kehale ja vaimule väga kasulikud, siis miks jõuavad paljud meist nende asjadeni alles siis, kui kodus tõesti “midagi targemat teha pole”?

Lõppude lõpuks ei võta paarikümne lehekülje lugemine ja 20-30 minutit liigutamist ju üldse nii palju aega. Aga kui oled igapäeva rutiinis, siis on väga lihtne jõuda vabanduseni, et ah täna pole selleks üldse energiat. Tegelikult on see aga tihti prioriteetide seadmise küsimus.

Miks me ei vaimustu enam lihtsatest asjadest nii nagu väikesed lapsed?

Mul on tunne, et isegi, kui igapäevatöö ja pereelu kõrval tekib sul päevas/nädalas mõni vaba hetk, siis tänapäeva ühiskonnas on justkui patt see vaba moment lihtsalt logelemiseks võtta. Ikka tekib tunne, et oh nüüd laps magab ja nüüd peab sellest ajast maksimumi võtma. Näiteks lüüa alustuseks kogu elamine põrandatest lagedeni läikima. Seejärel peaksin natuke mõnda uut oskust arendama, et tulevikus jälle rohkem raha teenida. Ja siis peaksin tegelema selle kõrvalprojektiga, mis mulle loodetavasti paari aasta pärast ka ilged rahamäed kokku toob.

Aga võtta see tund-kaks, et lugeda ilukirjandust, vaadata mõnda dokumentaalfilmi või lihtsalt elukaaslasega maast ja ilmast rääkida? Ah see tundub ju paras ajaraisk. Mis kasu ma sellest hiljem saan? Ja mis siin ikka – tuleb kogu seda edukultuuri survet ja pattu tunnistada ka enda puhul.

Vaadates kasvõi enda last, võiksid täiskasvanud kohati enda võsukestest õppust võtta ja aeg-ajalt ka väikestest asjadest vaimustuda. Ei ole midagi armsamat, kui jälgida, kuidas sinu laps ühte võrdlemisi suvalist asja nagu näiteks pakkepaberiga krabistamist maailma kõige huvitavamaks ja lahedamaks tegevuseks pidada võib.

Ma ei ütle ilmtingimata, et sina ja su elukaaslane nüüd karantiinis mullikile ja tühjade plastpudelitega lustima peaks hakkama (kuigi miks ka mitte?). Küll aga võiks koduseinte vahel ehk meelde tuletada mõni vahva hobi, mida nooremana harrastatud sai, kuid milleks nüüd kunagi aega ei tundu olevat. Olgu see siis maalimine/joonistamine, kudumine, lauamängude mängimine või pusle kokkupanemine – take your pick. Ma arvan, et praegu on suurepärane aeg, kus süüvabalt ka selliste “pehmemate” tegevustega tegeleda.

Ja mis siis, kui see tegevus sulle otsest kasu sisse ei too. Vahel on ju hea midagi teha ka lihtsalt sellepärast, et see on tore. Ei pea mõtlema, et oh, kui ma nüüd kõvasti näiteks maalimist harjutan, siis ehk saan kunagi oma tööde eest ka raha sisse kasseerida. Muidugi oleks see tore boonus, aga see ei pea olema sääraste tegevuste esmane eesmärk. Seniks aga naudime kodus olemist ja proovime leida väikestes asjades sama palju võlu, kui meie pisikesed järglased:).

Meie pere tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

1 comment on “Koroonapäevikud: miks meil enam hobisid pole?

  1. Pingback: Kas ma pean varsti Uudo Sepa kombel šokolaadi põletama? – Kuidas olla isa?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: