Talvine õueskäik lapsega

Pehme lumesadu, lõbus kelgusõit, lumememme ehitamine ja selle kõige saateks lapse rõõmsad kilked. Kõlab mõnusalt eks?

Kuigi praegune talv on tõesti üle pika aja olnud päris mõnus ja lapsega saab õues ka palju pulli, on selle kõige juures ka omajagu takistusi…👇

Alustamise riidesse panekust. Lapsevanemad ilmselt teavad, et kogu see trall, mis eelneb uksest väljumisele, on omaette teadus😄. Kes pole ise seda tantsu läbi teinud, mõtlevad ilmselt, et mis siin ikka nii väga rasket saab olla? Võtad lapse sülle ja venitad talle järjepanu villasokid, salli, mütsi, kindad ja kogu muu pulli selga ning ongi valmis!

Kui lapsel endal veel karku all pole, võibki selline plaan täitsa toimida. Kui sinu võsuke aga juba maailma kahe jala peal pätserdades avastada saab, muutub olukord mitu korda keerulisemaks. Piisab öelda, et läheme nüüd õue ja tule paneme sind riidesse, kui lapsevanemate ees rullub lahti umbes säärane vaatepilt👇.

Ühesõnaga – lapse jaoks mõjub säärane lause üleskutsena mõelda välja erinevaid viise, mis kogu riietusmisprotsessi aeglustada võiksid. “Alustuseks võiksite mind natuke mööda kodu taga ajada,” mõtleb laps. “Siis, kui te mind kätte saate, on mul plaan röökima hakata. Ja kui mind uuesti maha panete, itsitan jälle kavalalt,” jätkab ta oma kurja plaani.

Edasi tuuakse emme ja issi ette kõik mänguasjad, mille õue kaasa võtta võiks. Järgnevad umbes sama intensiivsed läbirääkimised, kui Kaja Kallasel ja Mailis Repsil möödunud nädalatel ning oh imet! 30 minutit hiljem oletegi jõudnud sinnamaale, et laps on lõpuks riidesse pakitud, kaenlas kompromissina kaasa võetud Lotte kaisukas, kes ka kindlasti õues möllata tahaks.

Ukse taga vaatavad meile vastu käru ja kelk. Sina, mõnevõrra elukogenumana, tead, et väljas on juba mitu päeva valitsenud plusskraadid ja oluliselt otstarbekam oleks õues liikuda käruga. Kohe, kui käru poole küünitad, kostitab võsuke sind aga sõnavalanguga “Ei-ei-ei-eiiii!”. Mõtled siis – heakene küll, läheme täna veel kelguga, äkki leiame kuskilt lund.

Olete õues viibinud minuti-kaks, kui jõuad juba oma otsust kahetseda. Soolatud teed ja tihe liiklus on suurema osa lumest ära kaotanud ja asfaldi peal libisev roosa “saan” krigiseb sellise häälega, et vastutulijad meist suure kaare ja imestunud silmadega mööda kõnnivad. Kelgu ja kõrvakilede säästmiseks otsustad talvise sõiduvahendi ja lapse kaenlasse haarata ning korraliku koormaga mänguväljaku poole tammuda.

Mõne aja möödudes jõuategi kuidagi parki. Endal küll nahk märk, aga vähemalt lapsel tuju hea. Pargis tutvute sulavate lumememmedega, kiigute pisut ning üks hetk ongi aeg koduteele asuda. “Mis sa arvad, kui paneme sind nüüd kelku istuma? Issi nägi ühte kõnniteed, kus natuke lund ka on. Saame seal mõnusalt kelgutada ja siis koju sööma minna!” proovid tütrele head ideed maha müüa.

“Ei-ei-ei-ei!” kostub karm vastus. Laps on otsustanud, et kelgu peal istumine on tema jaoks praegu liiga titekas ning ta soovib ise koju kõndida. Ideaalis võiks issi hoopis ise kelgu peale istuda. Saame siiski koos päris ruttu aru, et väga kaugele me nii vist ei jõuaks. Nii hakkamegi vaikselt tipa-tapa kodu poole astuma.

Minuti möödudes otsustab väike põnn omakorda, et lihtsalt kõndimine on liiga igav ja soovib ise kelku enda järel tirida. “No hästi, ega meil kella peale otseselt minekut pole ja kodu on ka juba peaaegu nurga taga,” lohutad ennast.

Ootad ja vaatad siis kannatlikult, kuidas laps oma roosat saani asfaldil edasi üritab tirida. Kui mudilase jõud raugeb ja frustratsioon tõuseb, pakud lapsele välja, et äkki võtab issi sind sülle? “Ei-ei-ei-ei!” kõlab tuttav vastus.

Niisiis üritad tempot kiirendada pisut sellega, et aeg-ajalt kelku tagant jalaga edasi tõukad. Kelgu kõrval hakkavad tähelepanu üks hetk röövima aga muud asjad. Näiteks ei saa väike sell aru, miks lumi ühest kohast kollane on. Täpsemaks inspekteerimiseks tundub hea idee seda lund kätte võtta ja suhu pista. Siin sekkub aga omakorda issi varemtuntud sõnadega “Ei-ei-ei!”. Märksõnad “Kutsu piss-piss,” paistavad lapsele mõjuvat ning saame vaikselt edasi astuda.

Kuniks…

Kõnnime mööda ühest trepist, millest oleks vaja ilmtingimata üles ronida. Ja siis pärast seda näeme ühte kommipaberit, mis tuleks kahtlemata üles korjata. Ja siis on maha kukkunud paar oksakest, mis samuti vaja koju tassida. Ja siis näeme ühte kutsut, kellele lehvitada tuleks. Ja siis märkame vahvat aeda, kust oleks tore sisse astuda. Ja siis näete ühte vahvat porilompi, kus oleks samuti mõnus jalgu- ja kättpidi sees käia. Ise saadad kõike seda ahastuse ja naeruga samaaegselt. Ühel hetkel paistab siiski “päästev” koduuks ja saamegi vaikselt tuppa astuda.

Võtad õueriided ära ja mõtled, et tegelikult oli vist päris tore. Sai värsket õhku ja lapsega mõnusalt aega veeta. Homme jälle?

Meie pere tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

“Tegelikult oli õues ju päris tore, eks?!”

0 comments on “Talvine õueskäik lapsega

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: